Ma ei ole enam nii noor ja kogenematu lootmaks, et iga suhe, mis ma loon, püsib elu lõpuni. See on mõistus, reaalne taju elu ja suhete üle.

Siiski iga kord haiget saades luban ma endale, et ei iial enam. Enam ei armu ma nii sügavalt, enam ei lase ma endale kedagi nii lähedale ja enam ei ole ma nii rumal, et suhete kuldreeglit unustada.

Kuni selle hetkeni, kui mu pea ja süda sassi lüüakse...

Minu suhted on kõik ühesugused. Alguses tohutu pipardamine, siis järeleandmine, siis õnneaeg, siis vingumine, kaklemine ja  tülitsemine, mehe eemaldumine minust, minu veel hullem vingumine ja tülide kiskumine, minupoolne mahajätmine ja tagasivõtmine, haiglane mehe külge klammerdumine ja lõpuks mehe tagasivaatamatu põgenemine. Ja nii on see alati. Eranditult. Iga kord.

Ja pole ka see mu viimane kord erand.

Meie suhe algas ilusasti. Ma mõtlesin temast ükskord peegli ees huuli värvides ja nii ta ühel päeval minu vastu huvi tundma hakkaski. See oli super. Alguses oli küll minupoolne tohutu pipardamine, aga ta ei lasknud ennast sellest häirida. Ta pingutas nii meeletult. Sagedased kirjad, kõned, komplimendid, lilled ja kõik see ilus, mis iga naise ennast erilisena tundma paneb. Minu päevad said päikest täis. Sellele järgnesid ühised peod ja väljaskäimised, pikad jalutuskäigud pimedadel tänavatel minu käsi tema peos, minu süda tema käes. Armastusavaldused, tõotused. Ja siis ta palus, et ma ei läheks ta juurest kunagi, et ma ei armastaks kunagi kedagi teist. Ja ma lubasin seda ning mõtlesin iga oma sõna tõsiselt. Ma armastan teda kogu südamest ja jäägitult.

Kirg me vahel oli meeletu. Ta suutis mu lennutada taevasse ja panna purunema väikesteks tükkideks. Ta suutis olla kõik see, mida ma kunagi soovinud olen. Ma olin tema oma. Täielikult. 

Siis hakkas aga allakäik. Minu armukadedus läks haiglaseks. Kahtlustasin igat ta sammu, tundsin ta armastusest meeletut puudust, sest siis sain ma aru, et ta on aru saanud, et ma pole tema jaoks õige. "Lase tal minna, kui sa teda armastad". Ma laseks, aga ma ei suuda. Ma tahan teda puudutada, teda tunda, teda suudelda ja olla tema oma alati, igavesti ja jäägitult. 

Nüüd ei ole mulle jäänud sellest muud, kui lagunenud suhe. Õhtuti nutan ma ennast magama. Öösel näen unes teda ja kogu päeva mõtlen ma talle. Meenutan meie ühiseid aegu ja süüdistan ennast ning palun kogu südamest Jumalat, et ta tooks ta mu teele tagasi, sest mul on temata nii raske ja valus, sest ma armastan teda kogu südamest. Ma lihtsalt nii tohutult kõvasti armastan teda. Kallis, palun tule mu juurde tagasi.